NAKKUS- & NAHAHAIGUSED – Elle Elberg: Nägin fotodermatoose nende variaabelsuses, mitte atlasest

Miks tahtsite minna täiendusele just Hispaaniasse?
"Olen käinud küllaltki paljudes Euroopa kliinikutes: Saksamaal
õige mitmetes maailmakuulsate professorite kliinikutes, igal aastal olen olnud Soome nahahaiguste kliinikus. Meil kättesaadav ingliskeelne kirjandus annab ülevaate angloameerika suuna teadusest, saksakeelne kirjandus annab ülevaate Saksamaast, Põhjamaade raamatud on ka kättesaadavad. Aga ühte osa Euroopast me praktiliselt ei tunne – seda osa, mis hõlmab hispaania keele ja hispaania keelega sarnaste keelte regiooni.
Juba üle-eelmisel aastal tekkis mul soov teada saada, kuidas nemad nahahaigusi ravivad. Neil on natukene teistsugune mõtteviis kui see, millega meie harjunud oleme. Hispaania on väga võimas maa – vana kultuurriik. See on huvitav keskkond. Olla teistlaadi keskkonnas, saada osa natukene teistlaadi mõtteviisist – see on ju alati huvitav."

Olite tänavu Hispaanias teist korda, ka eelmisel aastal kaks nädalat. Milles teie täiendkoolitus seisnes?
"Mõlemal korral sain nii teoreetilist kui praktilist laadi täiendust. Tänavu viibisin haigete vastuvõtul polikliinikus, tutvusin dermatoloogia haigla kirurgia osakonnaga ja assisteerisin operatsioonidel. Assisteerida ja opereerida sain nii riigi- kui erakliinikutes.
Põhiliselt vaatasin operatsioone professor Rafael Armijo juures dermatoloogia kirurgia osakonnas. Eelmisel aastal võtsin koos temaga polikliinikus haigeid vastu. Tänavu töötas ta põhiliselt haiglas. Vaatasin professor Armijo operatsioone ja järelravi. Polikliinikus võtsin sel aastal haigeid vastu koos dr Abadiga.
Nende tohtrid töötavad kahel rindel, õhtupoolikuti on privaatvastuvõtud. On ka õppejõude, kes töötavad vaid ülikoolis ja omavad eravastuvõtu kabinette.
Erakliiniku operatsioonidel sain assisteerida professor Maria Luisa Wilhelmi käe all. Huvitav oli see, et sain näha neid haigeid vastuvõtul, hiljem operatsioonil ja jälgida paranemist. Kuulasin ka loengute sarja fotodermatoosidest. Vastuvõttudel nägingi kõige enam just fotodermatoosidega haigeid.
Mulle meeldis väga, et nad nii palju opereerivad. Kõiki pahaloomulisi ja pahaloomulisusele kalduvaid protsesse uuritakse ka histoloogiliselt. Haiged paranesid kõik kenasti, suuri arme ei näinud ma kellelgi.
Näiteks ühel haigel opereeriti ära terve alahuule huulepuna piirkond. Suu limanahk pöörati väljapoole ja tehti nii ilus lõikus, et kosmeetilist defekti peaaegu polnudki. Kui ülejärgmisel päeval side ära võeti, siis oli dermatoloogia kirurg dr Armijo vaimustatud oma tööst ja teised ka."

Kuivõrd sealsed ravivõtted erinevad siinsetest?
"Mind huvitas iseäranis see, kuidas nad ravivad krooniliselt kulgevaid nahahaigusi ja millised on nende seisukohad psoriaasi ravi suhtes. Üllatas, et sealsed tohtrid peavad kaasaegseid psoriaasi ravimeid väga tugevateks. Nad eelistavad ravida võimalikult palju lokaalselt ja jätta süsteemne ravi tagavaraks raskemate juhtude tarbeks. Samuti soovitavad nad psoriaasihaigetel mõelda positiivselt. Kõik negatiivne, mis inimest mõjutab – kas siis väliskeskkonnast tulev või ise oma muremõtete mõtlemine – süvendab haigust. Tegelikult arvatakse meilgi üldjoontes samamoodi.
Näiteks kasutati seal operatsioonijärgsel nahatöötlemisel kolme antibiootikumi sisaldavat salvi. Neidsamu vahendeid, antibiootikume, mida meil varem vesilahustes kasutati, ordineeriti seal salvide koostises. Tüsistusena ühtegi mädapõletikku ega abstsessi ma küll nägema ei juhtunud. Aga üldjoontes on ravimid ja ravivõtted samad."

Kas Hispaanias on psoriaas ka sama levinud kui meil?
"Seal on haiglaravil psoriaasihaigeid tunduvalt vähem. Meil moodustavad psoriaasihaiged ju üsna suure ravitava grupi haiglas. Sealses haiglas nägin vaid kahte. Neil oli psoriaatiline erütrodermia, üks raskemaid haigusvorme. Nahapind oli küll ulatuslikult psoriaatilisest lööbest kahjustunud, aga vähem põletikulise reaktsioonina väljendunud kui meie patsientidel. Liigesetüsistusi seal näha polnud. Elame ju sedavõrd erinevates klimaatilistes oludes."

Kas te oma psoriaasipatsientidele soovitate ka vahel soojale maale puhkama minna?
"Muidugi. Vanasti soovitasime patsientidel puhata Krimmis, Kaukaasias ja Sotšis. Nüüd soovitame sõita Vahemere saartele päevitama. Loomulikult peab eelnevalt inimese seisundit kontrollima. Osa psoriaasihaigeid on tundlikud UV-kiirte suhtes ja neil võib selline puhkus põhjustada haiguse ägenemise.
Möödunud aastal olin täiendusel Berliinis Charitè'i kliinikus. Professor Meffert rääkis, et 15–20 minutit päikesekiirgust päevas mais-juunis on täiesti piisav. Soomlased on muide samal arvamusel."

Kas hispaanlaste väiksem haigestumus psoriaasi raskematesse vormidesse ei tulene ka nende toitumisharjumustest?
"Seda on raske tõestada. Aga nende toitumisharjumused on tõepoolest hoopis teistsugused kui eestlastel. Näiteks pakuti mulle lõunavaheajal röstitud saia oliiviõli ja tomatiga. Ei mingit võid. Tegelikult oli see väga maitsev. Neil on iga söögi juures alati ka rikkalikult salateid. Peale juuakse puhast vett. Ei pea ju tingimata klaasikest veini jooma. Muidugi juuakse õhtusöögi juurde ka punast veini. Hästi palju on igat sorti taimetoitu ja kõikvõimalikke kalasaadusi. Eksootilisi kalu ka."

Aga vürtsikaid asju?
"Vürtse on ka. Liha samuti. Meie sööme salatit liiga vähe. Ka psoriaasihaiged. Ja muide, Hispaanias on ka väga head juustud. Samuti käis iga toidukorra juurde vähemalt üks puuvili."

Mida te enda jaoks kasulikku, siinsetes oludes rakendatavat õppisite? Assisteerisite ju ka keerukamatel operatsioonidel, meil aga teevad dermatoloogid vaid pisimanipulatsioone.
"Hispaanias tuli see ka jutuks. Nimelt on professor Juan Ocaña Sierra dermatoloogina tegelenud väga palju opereerimisega. Kui Saksamaaga võrrelda, siis seal on nii, et dermatoloogid rendivad kirurgidelt ruume. Dermatoloog võtab oma residendid kaasa, läheb kliinikusse, kus on operatsioonibrigaad kohal olemas, ja teeb lõikuse ära. Hispaanias nägin sama asja. Seal oli veel see huvitav, et ka väga lihtsate operatsioonide tarbeks olid anestesioloogid kohale kutsutud. See oli just eakamaid patsiente silmas pidades, et äkki hakkab haigel halb.
Kui kasulikust kogemusest rääkida, siis opereerimine on niisugune oskus, mis jääb justkui tagavaraks. Kui peaks kunagi vaja minema, siis olen selleks võimeline, suudan neid oskusi ka rakendada. See annab kindlustunde.
Ja seegi, et nägin mitmesuguste valgusdermatoosidega patsiente, väga erinevaid juhtumeid. Mitte atlasest, nagu me siin neid sageli vaatame."

Kas Eestis on ka valgusdermatoosihaigeid?
"Kõik need haigused on siingi olemas, ainult nende esinemissagedus on väiksem."

Kas hispaanlased kasutavad päikesepõletuse vastu samasuguseid kaitsevahendeid mis meiegi?
"Ikka. Aga kui inimesed töötavad päevast päeva põldudel, siis on nende nahk ikka väga tugevasti päevitunud, kortsus ka. Inimene paistab sageli hoopis vanem välja kui ta tegelikult on. Küsisin ühe patsiendi kohta, keda opereeriti, kui vana ta on. Mina pakkusin 70, aga selgus, et kõigest 58."

Hispaanlased on väga temperamentsed, aga kas ka külalislahked? Võtavad nad võõralt maalt tulnud inimese kergesti omaks?
"Mitte väga. Hispaania on küllaltki konservatiivne maa. Esimene kord on rohkem tutvumine, küll väga korrektne ja meeldiv. Aga sa pead siiski mingilgi määral hispaania keelt oskama. Inglise keelt kõnelevad seal vähesed.
Käisin ka ise eelnevalt hispaania keele kursustel. Oma esimese hispaaniakeelse erialaraamatu ostsin samuti Granadast. Mõtlesin tükk aega, mida teha – kas osta inglis- või hispaaniakeelne. Aga mul oleks vaja ka hispaaniakeelset erialaterminoloogiat tundma õppida."

Kas saite siin omandatud hispaania keele pagasiga hakkama?
"Enam-vähem. Aga see on niisugune keel, mida tasub veelgi rohkem õppida. Näiteks Granada Ülikoolis käib õpe ainult hispaania keeles. On nii kombeks, et enne õpitakse keel selgeks ja siis tullakse kas tudengina õppima või juba tohtrina täiendusele. Hispaanlased armastavad oma keelt ikkagi üle kõige.
Maria Luisa Wilhelmiga, kelle käe all seekord töötasin, suhtlesin saksa keeles, teistega tuli peale hispaania keele rääkida inglise keeles. Oma suureks hämmastuseks sain mõne inimesega ka vene keeles rääkida. Nii et ühelt keelelt teisele ümberlülitumine käis kogu aeg."

Viibisite ka professor Wilhelmi juures külas. Millised on muljed?
"Nende pere on Hispaanias väga lugupeetud. Maria Luisa Wilhelmi abikaasa on kateedri juhataja professor Juan Ocaña Sierra, kes on aastaid korraldanud täiendõpet ja rahvusvahelisi dermatoloogia ja kirurgia kongresse. Ta on ka paljude raamatute autor – vanema generatsiooni väga lugupeetud professor. Nende kuuest lapsest kolm on samuti arstid, kellest üks on ka abi-
elus arstiga – terve dünastia dermatolooge ja dermatokirurge. Mind võeti selles peres väga soojalt vastu."

Allikas: Meditsiini uudised

Emuõli, lisanditeta.

Psoriaasikreem.
Emuõli, shea pähklivõi, soja.